Aasta seikleja maailmarekordil

Johanna Davidsson on esimene rootslane ja maailma kiireim naine, kes on teinud üksi lõunapoolusele tagasitee. Pole ime, et ta on aasta seikleja!

On 2016. aasta jõululaupäeval jõudis väsinud Johanna David sson pärast 38 päeva, 23 tundi ja 5 minutit suuskadel oma lõppsihtkohta lõunapoolusel. Ta oli lõpuks jõudnud oma lõppsihtkohta ja temast sai maailma kiireim naine, kes on selle teekonna läbinud. Maailmarekord ei olnud aga tema meeles kuni lõpuni.

- "Alguses oli mul 50 päeva jagu toitu ja ma ei teadnud, kui kiiresti see läheb, aga ma märkasin, et see läks kiiremini, kui ma arvasin. Kui mul oli veel 20 miili minna, sain aru, et mul on võimalus võtta see naiste rekord ja jõuda jõululaupäevani. Siis otsustasin, et proovin seda teha," ütleb Johanna Davidsson.

Kuid just siis, kui ta oli otsustanud maailmarekordi poole joosta, muutus asi raskemaks. Viimane lõik oli kõrgemal kõrgusel, kus õhem ja külmem õhk. Lumi oli nagu "liivapaberilumi" ja kelgu tõmbamine muutus kogu pakkimisega üha raskemaks ja raskemaks.

- Selle asemel, et endaga rahul olla, et kõik nii kiiresti ja hästi läks, muutus see loidaks. Siis hakkasin väsima nii peas kui ka kehas. Olin kuu aega käinud ilma ühegi puhkepäevata, nii et olid rasked päevad, mil ma mõtlesin: "Miks ma ennast pingutan? Ma peaksin seda nautima". Viimased päevad olid kõige raskemad, aga ma olin kangekaelselt, ma teeksin seda!

Johanna Davidsson treeningreisi ajal Svalbardi kohal. Foto: M: Ellinor Falkgjerdet

Antarktika on suur liustik, mis on veidi künklik, kuid enamasti tasane. Seal on üsna tuuline ja päike ei lähe kunagi alla. Elusloomi ei ole, ainus, mis sulle vastu tuleb, on tohutu valge laius. Õe ja seikleja Johanna Davidssoni jaoks oli see tema unistus.

- "Mulle meeldib lumi ja talv ning maras polaaraladele, nii kaugele üles kui ka alla. Antarktika on mind köitnud, sest see on tsiviliseerimata koht, kuhu ei ole paljud inimesed oma jalga tõstnud. Olen alati arvanud, et sinna oleks lahe reisida.

Kui need viimased päevad lõpus välja arvata, läks ekspeditsioon tema arvates oodatust paremini.

- "Olin valmistunud selleks, et seal on külm, palju tuult ja raske ning et ma murdun. Üritasin sellega kohaneda ja mõtlesin, et kui on vähem sitt, siis on see boonus.

Johanna Davidssonil oli lõunapoolusele tagasiteel palju toredaid hetki ning eriti hästi on talle meelde jäänud need hetked, mil ta tabas end, et tal on tegelikult õnnestunud oma unistus teoks teha.

- "Kui see oli lihtne ja ma kuulasin muusikat ja tundsin, et ma ei taha kusagil mujal olla, siis tundsin sellist õnne. See oli seda nii palju väärt," ütleb ta.

Sind nimetati hiljuti aasta seiklejaks, miks sa arvad, et sa võitsid?

- Kui vaadata ajalugu, siis ei ole paljud rootslased teinud oma ekspeditsioone Antarktikasse. See on üsna ebatavaline reis ja ma arvan, et see mängib rolli. Ja ma loodan, et on selge, et minu jaoks on suurimaks tõukejõuks see, et mulle meeldib reisil olla ja Antarktikat kogeda. Loodan, et inspireerin teisi oma unistuste reisile minema!

Ta sõitis suusatades Antarktika rannikul asuvast Hercules Inletist kuni lõunapooluseni, mis on maailma lõunapooluse kõige lõunapoolsem punkt.

Johanna Davidsson ei ole polaarekspeditsioonide või sooloreiside osas algaja. Ta on varem kolm kuud üksi piki Rootsi ja Soome rannikut sõudnud ning 2014. aastal käis ta koos ühe oma õega Gröönimaal, mida ta meenutab meelsasti.

- "Minu arvates oli see suurepärane ja nautisin seda väga. Tundsin, et tahan midagi sarnast uuesti teha. Antarktika on ka suur jääplatoo ja see oli varem unistus. Nüüd tundsin end rohkem valmis, mul oli rohkem kogemusi ja mõtlesin, et see on võimalik, kui panen ennast proovile.

Mis oli suurim erinevus sellise seikluse tegemisel koos kellegagi versus üksi?

- Suurim erinevus on see, et ma pean täielikult iseendale lootma. Ma pidin tegema kõik otsused ja olema veelgi ettevaatlikum, et mitte midagi libastuda. Ma olin ettevaatlik, et süüa, mõelda kõigele, mida ma teen, ja hoida oma tuju üleval. Kui teid on kaks, saate te üksteist julgustada, aga mina pidin hoolitsema selle eest, et julgustaksin ennast. Püüdsin hoida head spiraali ja head meelt, et mul ei tekiks raskeid mõtteid.

Millest sa kogu selle aja jooksul üksi olles mõtlesid?

- Mul oli aega mõelda paljudele asjadele; asjadele, mida olen teinud ja asjadele, mida tahan teha. Kui olin väsinud, oli raske mitte mõelda: "Mis kell on nüüd? Mitu kilomeetrit ma olen kõndinud? Mitu on mul veel jäänud?". Erinevatel päevadel oli see erinev. Aga kui olin väsinud oma mõtetest, kuulasin heliraamatut või muusikat.

Johanna Davidssoni polaarse unistuse elluviimisel olid kõige olulisemad visadus ja sihikindlus. Foto: J: Anna Lovehed

Johanna Davidsson on aktiivne inimene, kes naudib ronimist, matkamist oma kodulinnas Tromsøs ja suusatamist. Ekspeditsiooniks valmistumiseks jätkas ta treeninguid nagu tavaliselt, kuid vedas kaks-kolm rasket rehvi enda järel, et harjutada kelku, mis kandis tema 110-kilost pakki.

Ta oli väga sihikindel ja tegi enne reisi algust peaaegu poolteist aastat kõvasti tööd kõigi ettevalmistuste kallal, võttes pangalaenu ja otsides sponsoreid. Kuid vaimne treening oli tema arvates tähtsam kui füüsiline treening, et mitte kaotada huvi ekspeditsiooni ajal.

- "Ma arvan, et kogu see aeg ja pingutused, mida sa teed, on osa sellest, et sa tahad seda teha. Kui ma alustasin, olin nii tänulik, et lõpuks ometi alustan ja teen oma unistust ning loobumine ei olnud kavas.

Plaan oli kõndida tund aega, peatuda viis minutit. Kõndida tund aega, peatuda viis minutit. Ja nii ta tegi 38 päeva jooksul. Ta jõudis koos leiliga tagasi 12 päevaga, rohkem kui nädala võrra kiiremini, kui ta eeldas.

Mis oli teie pakis kõige olulisem ese?

- Ma poleks kaugele jõudnud ilma oma köögi ja kütuseta, mida süüa. Siis telk on super oluline ja untuvikajakk. See on mugavus, kui saab suure sooja untuvikajopeasse sisse roomata, nii et see oli asi, mida ma väga kõrgelt hindasin. Ükskord kukkus see kogemata maha ja pidin peaaegu tund aega tagasi pöörduma ja suusatama, enne kui ma seda nägin.

Johanna Davidsson elab Norras Tromsøs, kus ta käib tihti matkamas, siin on ta harjutamas enne polaarekspeditsiooni. Foto: Johanna Johson, kes teeb seda enne treeningut: Anna Lovehed

Kui külm oli?

- Miinus 25-30 kõige külmemal ajal ja vahel oli ka tuul. Külmaefekti tõttu oli veel külmem, nii et pidid olema kiire, kui pidid peatuma, et käia tualetis või võtta kindad maha.

Kuidas toimib hügieen sellisel reisil?

- Dušši ei ole, pead ootama! Mul olid märjad salvrätikud kaasas ja sain vett soojendada, et käsi ja nägu pesta, aga muidu ei ole väga värske. See ei ole ehk kõige lõbusam asi tuuril olemise juures, sa lihtsalt pead seda taluma ja sageli saad sellega rohkem hakkama, kui sa arvad, ütleb ta ja jätkab:

- Siis tuleb olla ettevaatlik, kui saad haavu vms. Kuna sa oled kõigest nii kaugel, pead sa enda eest hoolitsema. Ma tegelikult hoolin enda eest tuuril rohkem kui kodus, sest on nii oluline, et püsiksin terve.

Okei, mis on kõige tähtsam, et sellist asja teha?

- Et olla natuke kangekaelne. Eelnevalt on palju tööd, nii et sa pead olema sihikindel. Kõige tähtsam on tegelikult see, et sa tahad seda teha, osalt selleks, et motivatsiooni üleval hoida, aga ka selleks, et hakkama saada. Siis püüda olla positiivselt meelestatud, et probleemidega toime tulla, kui midagi ei lähe nii, nagu sa tahad.

Selfie Antarktikast! Kui soovid lugeda rohkem Johanna Davidssoni seiklustest, leiad tema veebilehe ja blogi siit. Samuti saad teda jälgida Instagramis @solosister2016.

LOE LISAKS: Kuidas leida ja säilitada oma treeningmotivatsiooni?